Üksi

Peale pikki arutelusid ja vastamata kõnesid otsustasin- AITAB! Ma ei passi enam toas ja ei mõtle miks kurat kõik nii väsinud ja uimased on. Võtsin ratta ja läksin jõhkralt(tiba halvas tujus) üksi vanalinna. Oioioi see oli mõnus, tiba üksildana(wow Piibe, sa olid üksi üksildane?)Halb tuju oli kadunud, hinge oli jäänud vaid veidi jäänuseid sellest ennisest tujust segatuna sügise meeleoluga, mis kokku tegi kergelt nukra ent siiski nii hea tunde.
Igaljuhul sõitsin, istusin, sõitsin, jäin ühele teisele jalgratturile ette, ise seda märkamata. Sellega mõistsin miks ei tohi klapid peas sõita.
Sügis, sa oled nii maagiline!
Oli, on ja jääb