Mul on keskeakriis. 20 aastat enne õiget aega. Oeh. A, ei, ma olen abiturient ja on mai.

Mida arvad elust Sina?

Esimene ``OMG`` hetk mu blogis- saabuvad tõesti pildid!! Minu august

Nauditavad hommikud

Nauditavad õhtud

Veel nauditavaid õhtuid

Vahvad üritused

Fun muhumaa

Imeline kakerdaja raba ...ja palju muid häid hetki mil ma telfut kätte ei jõudnud haarata.

Elan oma viha pigem blogis välja, kui plahvatan sündmuskohal. Niisiis, malev. Ehk on kogu mu äng nende kolme nädala suhtes nii suur, kuna ma pole varem nii pikalt pidanud elama samas toas kahe vastassoo esindajaga. Ehk on kogu see olukord, siin küllaltki veidras maailmas, tavaline ja ma pole sellega lihtsalt suutnud veel harjuda, aga ometigi ajab mind kohutavalt närvi, kui mina ja mu armas kaasvõitleja Britt hoiame kogu seda asja seal veel kuidagi koos ja ainus tasu, mis sellest saame on süüdistused, et me pole aktiivsed ja meie oleme need, kes pole piisavalt sõbralikud ja avatud. On see siis tõesti nii? Kujutage ette olukorda, et ühte küllaltki tillukesse ruumi on 4 inimest võtnud kaasa oma kogu elu- riided, tehnika, söögi, mõtted, kombed. Kui nüüd need asjad visata laiali nii nagu need kodus on, siis milline on tõenäosus , et seal ruumis jääb üldse mingit ruumi, et kuskile astuda, ilma, et oleks ohtu kellegi ülemakstud iphone või pähklipakk puruks astuda. Kuidas sa saad oma asjad laiali plduda, oma maha kukkunud pähklid sinna jätta, oma tühjaks söödud pakid lauale jätta? Kas on nii kuradi raske paari meetri kaugusel olevat prügikasti kasvõi kord päevas külastada. Minu arvates ei ole seegi väga normaane käitumine, kui me Brittiga oleme suure vaevaga kogu selle laga ära koristanud ja põrandad sellest kleepuvast ollusest puhtaks pesnud, ja siis tuleb lihtsalt üks härra, kes oma poriste saabastega toas veidike ringi kondab, jättes sinna poriplekid ja siis selle peale veel näkku irvitab. Kas see pole nagu näkku sülitamine või siis vähemasti kogu mu raske töö peale sülitamine? Tore, kui on ema, kes su kõik asjad kokku korjab ja ei tõsta häält, kui sa ta tööst ja pingutustest ei hooli, sest sul on lihtsalt nii demonstratiivselt pohhui, aga ma pole su ema ega su teenija, kurb, et sellest on nii raske aru saada, sest sellise eluga on lihtsalt nii ära harjutud. Oh ei, mu armsad lugejad. See pole kaugeltki kõik. Ärahellitatus ei lõppe vaid toaga, see jõuab ka tööle. Niisiis on üheks uskumatult toredaks tööks, selles uskumatult toredas malevas ka puhveti müümine. Asi ei piirdu vaid müügiga, selle töö alla käib igal õhtul oma kaupade kokku lugemine ja raha eraldamine. On tore kuulda, kuidas tööandja kurdab, kuidas me pole ühtne tiim ja kuidas me peaks seda kõike koos tegema. Kahjuks aga mõistetakse meil tiimi all Britti ja Piibet, kes müüvad, loevad, maksavad raha ja saavad üle pea, kui midagi valesti on. Püüdes selles uskumatult ebaõiglases maailmas läbimurret teha, on vastus selline(jah, see on päriselt kirjutatud, mu päris malevakaaslase poolt) - kuuled k2i putsi,raske oli vaadata tabeli peale kus on inventuur peale kleebitud nahhui? Meie ple s88di et te liiga nahhui pimedad. Geit, sa tõesti pole süüdi, et su vanemad ei osanud sind kasvatada ja nüüd on sul raskusi hakkama saamisega endaga ja inimestega oma ümber. Mul on isegi kahju, sest ma tõesti ei kujuta ette, kuidas sa saad hakkama päris maailmas, kus pole tööandjat, kes kõik tüdrukute kaela veeretab, sest poisid ei saa ju niikuinii hakkma. See on üldse fraas, mida selles malevas kuuleb liiga tihti- poisid ju niikuinii ei oska kartuleid koorida, poisid ju niikuinii ei tee inventuuri, poisid ju niikuinii... Ka kõige hullemas olukorras on alati väikene lootusekiir, minu jaoks on see 23. juuni, päev, millal malev läbi saab...

Ainult kõige masendavamad hetked toovad mind nüüd siia blogisse.

see lugu triivib vaid ühes suunas- fuck my life..




...roosi sain ka, see oli südantsoojendav

Asi on lihtne- ühes tulbas miinused, teises plussid.

+

*Glutafekti tõus fööniksina
tuhast(lul)
*Taasavatud blogi, mida ma
ei viitsi ülearu tihti avada.
*Malev
*Paar inimest, kes said väga
headeks sõpradeks
*Jõud, et ikka 1.sept end kooli vedada
*Asjad, mida pole varem kogetud(see, et
sai uusi asju kogeda on vahva, osad nendest
polnud just iseenesest meeliülendavad)
*Playbox
*Kitarri õppimine
*Enamvähem aimduse omamine, mida ja kuhu õppima
minna.
*Hea söök(Kompott, boheem)
* Just Film

-

*Robi surm
*20.august
*10.klass
*Oi, kui paljudel rohkematel üritustel
ja kontsertitel ma oleks tahtnud käia.
*Osade (endiste) lähedaste isikute
väga kaugeks jäämine.




Kindlasti on neid sündmusi palju rohkem, aga mu vanuri aju ei suuda rohkem tuvastada hetkel. Plusse tuli kuskil poole rohkem, mis on ju ainult positiivne ja miinuseid oligi palju raskem meenutada ehk ma loodan, et kõik need miinuspoole sündmused lahkuvad mu meeltest ruttu ja 2012 tuleb ilus ja hea nii teile, kui mulle ja täiesti maailmalõpu vaba!

Eks ma kirjutan siis blogi, kuna facebooki mu uus ja armas netipulk mind ju ei lase...värd.

Nonoh, tiba aega on möödas me viimasest kohtumisest, siin küberkeskkonnas, mu armas lugeja. Sellesse aega on jõudnud üritused, millest osavõtmist ma endast kunagi uskunud poleks, kui need juba tehtud poleks, ehk Piibe oli playboxi õhtujuht, wohoo, see nii lamp, sest see oli nii ammu. Siis on mul palju olnud kurb tuju, praegu on ka. Midagi nagu poleks halvasti, aga hinges on kurb. 2. detsembri värk. Siis oli periood, kus Solaris oli kodu ja filmid elu e Just Film. Nüüd tuleb veel kurvem tuju, sest seegi oli jube vahva ja nagu ka kõik muu, ammu möödas. Söönud olen vahepeal hästi. Täna oli menüüs ohgfkdbghjr, kui hea lõhe. GIMME GIMME MOAARR.
Kogu tekst on meenutanud 5. või hullemal juhul 4. klassi õpilast. EI HOOLI!
Glutafektiga liiguvad asjad positiivses joones, mis on sõnukirjeldamatult vahva, sest ma juba nii ootan, et saaks kuskil muhedas urkas musitseerida.
Kitarris läheb prolt, pole hullu, et iga tund lahkun ma tundega- MA OLEN JU MUUSIKA SÜVAÕPPES 9 AASTAT ÕPPINUD, KUIDAS MA SEDA EI TEADNUD???
Väitlus on ka üks vahva asi siin elus, alati piidlen teisipäeviti kella, et see juba 4 saaks.
Ma tahan lihtsalt aega veidi kiiremini liikuma panna, kuigi see teeb seda juba praegu ulme kiirusel. Ma pole kunagi eriti osav olnud hetke nautimises. Ma isegi ei tea mis aega ma siis tahaksin..
22.22 magasin ka maha..
Jube head muusikat olen ka leidnud, mis on alati tõeline õnn ja seda kohe tõsiselt! Ma olen enda üle uhke, et ma kuulan just sellist muusikat nagu ma kuulan, sest see on hea ja kui SA nii ei arva, siis sa oled imelik. Islandil on üldse nii imelised bändid ja inimesed ja õhkkond ja..mis värk on, ma pole seal ju käinudki..
SEE SIIN ON HEA JA ISLAND JA SULLE SEE MEELDIB