Käib töö ja lõbu koos?

Elan oma viha pigem blogis välja, kui plahvatan sündmuskohal. Niisiis, malev. Ehk on kogu mu äng nende kolme nädala suhtes nii suur, kuna ma pole varem nii pikalt pidanud elama samas toas kahe vastassoo esindajaga. Ehk on kogu see olukord, siin küllaltki veidras maailmas, tavaline ja ma pole sellega lihtsalt suutnud veel harjuda, aga ometigi ajab mind kohutavalt närvi, kui mina ja mu armas kaasvõitleja Britt hoiame kogu seda asja seal veel kuidagi koos ja ainus tasu, mis sellest saame on süüdistused, et me pole aktiivsed ja meie oleme need, kes pole piisavalt sõbralikud ja avatud. On see siis tõesti nii? Kujutage ette olukorda, et ühte küllaltki tillukesse ruumi on 4 inimest võtnud kaasa oma kogu elu- riided, tehnika, söögi, mõtted, kombed. Kui nüüd need asjad visata laiali nii nagu need kodus on, siis milline on tõenäosus , et seal ruumis jääb üldse mingit ruumi, et kuskile astuda, ilma, et oleks ohtu kellegi ülemakstud iphone või pähklipakk puruks astuda. Kuidas sa saad oma asjad laiali plduda, oma maha kukkunud pähklid sinna jätta, oma tühjaks söödud pakid lauale jätta? Kas on nii kuradi raske paari meetri kaugusel olevat prügikasti kasvõi kord päevas külastada. Minu arvates ei ole seegi väga normaane käitumine, kui me Brittiga oleme suure vaevaga kogu selle laga ära koristanud ja põrandad sellest kleepuvast ollusest puhtaks pesnud, ja siis tuleb lihtsalt üks härra, kes oma poriste saabastega toas veidike ringi kondab, jättes sinna poriplekid ja siis selle peale veel näkku irvitab. Kas see pole nagu näkku sülitamine või siis vähemasti kogu mu raske töö peale sülitamine? Tore, kui on ema, kes su kõik asjad kokku korjab ja ei tõsta häält, kui sa ta tööst ja pingutustest ei hooli, sest sul on lihtsalt nii demonstratiivselt pohhui, aga ma pole su ema ega su teenija, kurb, et sellest on nii raske aru saada, sest sellise eluga on lihtsalt nii ära harjutud. Oh ei, mu armsad lugejad. See pole kaugeltki kõik. Ärahellitatus ei lõppe vaid toaga, see jõuab ka tööle. Niisiis on üheks uskumatult toredaks tööks, selles uskumatult toredas malevas ka puhveti müümine. Asi ei piirdu vaid müügiga, selle töö alla käib igal õhtul oma kaupade kokku lugemine ja raha eraldamine. On tore kuulda, kuidas tööandja kurdab, kuidas me pole ühtne tiim ja kuidas me peaks seda kõike koos tegema. Kahjuks aga mõistetakse meil tiimi all Britti ja Piibet, kes müüvad, loevad, maksavad raha ja saavad üle pea, kui midagi valesti on. Püüdes selles uskumatult ebaõiglases maailmas läbimurret teha, on vastus selline(jah, see on päriselt kirjutatud, mu päris malevakaaslase poolt) - kuuled k2i putsi,raske oli vaadata tabeli peale kus on inventuur peale kleebitud nahhui? Meie ple s88di et te liiga nahhui pimedad. Geit, sa tõesti pole süüdi, et su vanemad ei osanud sind kasvatada ja nüüd on sul raskusi hakkama saamisega endaga ja inimestega oma ümber. Mul on isegi kahju, sest ma tõesti ei kujuta ette, kuidas sa saad hakkama päris maailmas, kus pole tööandjat, kes kõik tüdrukute kaela veeretab, sest poisid ei saa ju niikuinii hakkma. See on üldse fraas, mida selles malevas kuuleb liiga tihti- poisid ju niikuinii ei oska kartuleid koorida, poisid ju niikuinii ei tee inventuuri, poisid ju niikuinii... Ka kõige hullemas olukorras on alati väikene lootusekiir, minu jaoks on see 23. juuni, päev, millal malev läbi saab...

Tuesday, June 19, 2012

Post a Comment